Montessori ei ole moevool. See on teaduspõhine süsteem lapse arengu toetamiseks.

Montessori kohta levib palju väärarusaamu. Sageli arvatakse, et see on „liiga vaba“, „piirideta“ või lihtsalt esteetiline mängukeskkond. Tegelikult on Montessori üks enim uuritud ja teaduspõhisemaid lähenemisi varases lapsepõlves.

Mida teadus ütleb?

1. Keskendumisvõime ja eneseregulatsioon

Montessori-keskkonnas arenevad laste keskendumisoskused ja enesekontroll märgatavalt tugevamalt. Selle aluseks on rahulik, struktureeritud ja teadlikult low-stimulus keskkond, mis toetab süvenemist. 

2. Täidesaatvad funktsioonid (executive functions)

Planeerimisoskus, töömälu ja impulsside pidurdamine on otseselt seotud hilisema õpiedu ja elulise toimetulekuga. Uuringud näitavad, et Montessori-lapsed skoorivad nendes oskustes kõrgemalt kui tavahariduse lapsed (Lillard & Else-Quest, Science, 2006).

3. Sisemine motivatsioon

Montessori ei kasuta preemiaid ega karistusi. Teadus kinnitab, et välised preemiad nõrgendavad pikaajalist motivatsiooni. Lapse loomulik huvi ja autonoomia on tugevam ja kestvam õppimise alus.

4. Sensoorne areng: vähem on rohkem

Närvisüsteem vajab rahu, et õppida. Liigne müra, visuaalne efekt ja pidev vaheldus ei toeta süvaõppimist. Montessori keskkond on teadlikult tasakaalustatud – mitte igav, vaid neuroloogiliselt mõistlik.

Mida Montessori tegelikult tähendab?

Montessori ei ole lapse “vabaks laskmine”. See on täiskasvanu teadlik vastutus: luua keskkond, kus laps saab areneda iseseisvaks, keskendunuks ja sisemiselt motiveeritud inimeseks. Kui lähenemine on vastu pidanud üle 100 aasta ja seda toetab kaasaegne arengupsühholoogia, siis ei ole see trend. See on süsteem.

📚 Allikad ja taust: Montessori: The Science Behind the Genius, Lillard & Else-Quest (2006)