Miks 1–3-aastane vajab sensoorset programmi? Montessori vaade
28. detsember 2025
Väikelapse areng ei toimu „iseenesest“ ega juhuslike stiimulite toel. Montessori metoodika järgi kujuneb laps tegevuse kaudu, mis on kontrollitud, korduv ja seotud tema arenguliste vajadustega.
Vanuses 1–3 aastat siseneb laps tundlikku perioodi, kus ta otsib:
- liikumist, mis on eesmärgistatud,
- tegevust, mis lõpeb tulemusega,
- materjale, mis annavad selget tagasisidet,
- võimalust teha ise ilma katkestuseta.
See tähendab: laps ei vaja lõputut uudsust. Ta vajab keskkonda, mis laseb tal korrata.
Sensoorne kogemus selles vanuses ei ole „efekti pakkumine“. See on lapse viis mõista oma keha, ruumi, tasakaalu ja piire. Kui 1–3-aastane saab valada, sorteerida, kanda, kühveldada ja sulgeda-avada, õpib ta:
- kontrollima liigutust,
- keskenduma ühe tegevuse juurde,
- lõpetama alustatud töö,
- rahunema läbi korduse.
Montessori jaoks on rahulik närvisüsteem õppimise eeltingimus. Kui materjale vahetatakse kiiresti, kui täiskasvanu katkestab või kui lapse tähelepanu juhitakse helide, vilkumise või kiirustamisega, kaob keskendumise tsükkel.
Siis ei teki iseseisvust – tekib sõltuvus täiskasvanu stimuleerimisest.
Sensoorse programmi mõte ei ole „toota arengut“. Mõte on pakkuda valmis keskkond, kus laps saab valida, teha, korrata ja iseseisvalt edasi liikuda. Täiskasvanu roll ei ole juhendada igat liigutust, vaid hoida korda, pakkuda selgust ja eemalduda, kui laps töötab.
Kui laps kogeb 1–3-aastaselt, et ta suudab:
- hoida lusikat,
- kanda kaussi,
- valada vett,
- sulgeda karpi,
- sorteerida elemente,
siis tekib enesekindlus, mitte stimulatsioon.
Keskendumine, eneseregulatsioon, kõne ja mõtlemine ei kasva „ülesannete rohkusest“, vaid tegutsemise sügavusest. Montessori järgi valmistub laps õppimiseks just nii: liikumine loob intellekti.